Koduabilise saladus

Kirjeldus

„Külaliste magamistuppa ära mine.“ Ust sõrmeotstega puudutava Douglas Garricki näole langeb vari. „Mu naine … ta on väga haige.“ Ta jätkab mulle nende vapustava katusekorteri tutvustamist, aga mul on suletud ukse taha peidetud naise osas kohutav eelaimus. Kuid ma ei saa selle töökoha kaotamisega riskida – juhul, kui ma tahan endiselt varjata oma kõige süngema saladust … Raske on leida tööandjat, kes mu mineviku kohta liiga palju küsimusi ei esitaks. Niisiis tänan oma õnnetähte, kui Garrickid otsekui imeväel mulle tööd pakuvad. Ma koristan nende jalustrabavate linnavaadetega katusekorterit ja valmistan klantsivas köögis peeneid eineid. Saan siin mõnda aega tööd teha, seni varjus püsida, kuni olen soovitu saavutanud. See kõik on peaaegu ideaalne. Kuid ma pole ikka veel kohtunud proua Garrickiga ega näinud, milline külaliste magamistuba välja näeb. Usun kindlalt, et olen kuulnud teda nutmas. Märkan pesu pestes ta valge öösärgi kaeluse ümber vereplekke. Ja ühel päeval ei suuda ma vastu panna kiusatusele uksele koputada. Kui see vaikselt lahti vajub, muudab toas nähtu kõike. Just siis annan ma lubaduse. Eks ma ole seda ju ennegi teinud. Ma saan proua Garrickit kaitsta, avaldamata seejuu